Autor: Julija Abram, DVM, Eesti Väikeloomaarstide Seltsi president
1. Sordi prügi!
Lemmiklooma pidamine tekitab prügi. Kuidas seda õigesti sortida? Keskkonnasäästlike ideaalide järgi tuleks tühi lemmiklooma kuivtoidupakend kokku voltida ja visata pakendipürgi hulka. Kuldstandardi järgi tuleks pesta puhtaks kõik einekotikeste pakendid ja tühjad konservipurgid, milles oli tarretis, želee, pasteet ja lihatükikesed. Ideaalis peaks eemaldama purkidelt ka sildid ja viima metallpurgid metallikogumise punkti või olla loominguline ja kasutada neid näiteks lillepottideks. Puhtaks pestud einekotikeste pakendid tuleb visata pakendi-, mitte segaolmejäätmete hulka.
Prügi sorteerimine eeldab läbimõtlemist ja teadlikku lähenemist. See on aga meie tulevik.
2. Viska liiv segaolmejäätmetesse!
Rõhudes loomaomaniku mugavusele, lubavad mõned kassiliivatootjad lasta liiva WC-potist alla. Jäätmekäitluse ja äravoolutorude seisukohast on see aga halb mõte.
Tõsi, vähese liivaga kaetud kaka võib küll klosetipotist alla lasta, kuid kõik muu tuleks koguda eraldi kilekotti ja visata segaolmejäätmete hulka. Isegi kergesti lagunev WC-paber suudab mõnel juhul ummistuse tekitada, mis siis veel liivast rääkida.
3. Nopi junnikesed üles!
Koera kaka tuleb maast alati ära korjata, isegi varjulisematest kohtadest, sest selle kaudu levivad parasiidid. Parasiitnakkuste osakaal kõigist nakkustest on Eesti koerte hulgas isegi 80%. Kakajunnid tuleb visata olmeprügi hulka või lasta WC-potist alla.
Väljaheite üleskorjamine hoiab keskkonda puhtamana ja pidurdab koerte taasnakkumist. Kui õnnestuks vähendada uusi nakatumisi, poleks vaja ka nii sageli (minimaalselt üks kord kvartalis) oma lemmikule ussirohtu manustada.
Kas inimene peaks ise kartma parasiite? Tsiteerin siin parasitoloog Liina Laaneoja: „Kui omanik peaks kogemata libisema ja värske koera kaka sisse kukkuma, ei juhtu temaga parasitaarses plaanis veel midagi. Aga kui see väljaheide on 2–14 päeva vabas looduses, hakkavad parasiidid seal arenema ja vaatama-kaaluma uusi vallutusalasid.“
Paratamatult nuusivad teised loomad väljaheiteid ja seda ümbritsevat ala. Mõni koer võib isegi enda või teiste loomade väljaheidet süüa (koprofaagia) ja nakatuda selle tagajärjel parasiitidega. Seetõttu ei tohi koera kakajunne visata ka kompostihunnikusse, sest parasiidi munad on väga vastupidavad. Kasutades seda komposti paari aasta pärast aiamaal, võib see nakkus levida vabalt pesemata köögiviljade kaudu inimestele. Seetõttu tuleb ka oma peenramaa köögiviljad enne tarvitamist ära pesta.
Parasiitide leviku vähendamiseks tasub koduaia liivakastid kinni katta, kui lapsed seal parasjagu ei mängi, sest vabapidamisel ja koduta kassidele meeldib neist endale mõnusalt ruumikas käimla kujundada.
4. Karvakesed tagasi loodusesse
Pikakarvalisi lemmikuid tuleb korrapäraselt kammida ja mõnda ka pügada.
Lemmikute paksu aluskarva, mida saab eriti rohkelt kevadel välja kammida, võib viia vabasse loodusesse. Näiteks asetada põõsaste-puude peale või lilledele mõeldud amplikorvi, kust linnuksed ja pisikesed loomad saavad selle hõlpsalt kätte, et kasutada seda oma pesa vooderdamiseks. Julgemad linnukesed ei häbene seda hinnalist kraami isegi rahulikuma koera keha küljest katkuda.
Pealis- ja pügatud karv pesa vooderduseks hästi ei sobi ning tuleks visata olmeprügi hulka.
Kraasitud koerakarvu kasutavad osavad käsitöömeistrid ka lõngamaterjalina, millest valmivad soojad sokid-kindad-mütsid.
5. Anna tarvikutele uus elu!
Mõni tootja võtab enda toodetud kulunud või katkised mänguasjad tagasi, et neid töödelda. Terveid mänguasju, pesasid, trakse ja muid hooldusvahendeid võib pakkuda ka varjupaikadele või sotsiaalmeedias teisele ringile. Kõike, mis pole enam moes või paras, pole vaja visata prügi hulka, sest leidub ka muid lahendusi.
Keskkonnasäästlik ringmajandus on ülioluline meie tulevikule ning selleks peab iga inimene teadlikult tegutsema ning tihtipeale ületama ka ebamugavusi. Ent see on seda väärt!
