Põiekivid ei teki üleöö, vaid saavad alguse mikroskoopilistest kristallidest uriinis. Erakorralist sekkumist vajavad nad aga siis, kui kivi on kuseteed täielikult blokeerinud ning lemmikloom ei saa end mingil moel kergendada. See võib hõlpsasti muutuda eluohtlikuks seisundiks, sest juhul, kui uriin ei saa väljuda sealt, kust ta muidu lahkuma peaks, läheb uriin neerudesse. Sellisel juhul võib tekkida erakordselt äge neerupuudulikkus. Kõige halvemal juhul võib lihtlabane põiekivi võtta lemmikloomalt elu, sest kaudselt võib antud probleem mõjutada ka südametööd.
Kivide teke sõltub suuresti lemmiklooma uriini kontsentratsioonist ja pH tasemest. Kõige tavapärasemad kivid on struviidid, mis tekivad liiga aluselises uriinis. Kaltsiumokalaadid vajavad tekkimiseks seevastu aga happelist uriini.
Kui lemmikloomal on struviidid, võiks pärast diagnoosi kinnitamist mõelda dieedi muutuse peale. Loomakliinikutes müügil olevad ravisarjade toidud tasakaalustavad lemmiku uriini pH’d, mis ennetab uute kivide taastekkimist. Lisaks suurendavad spetsiaalsed toidud ka veejoomist, mille tagajärjel muutub uriin lahjemaks ja kristallidel on raskem põide settida ning ka uhutakse tihedama urineerimisega lihtsalt välja. Kusekivihaige looma dieedis on vedelik väga olulisel kohal, seetõttu võiks tema toitu pigem leotada, anda juurde konservi ning tagada pidev ligipääs puhtale joogiveele. Veenõusid võiks olla kodus mitu ning need võiks valida vastavalt lemmiku eelistustele.
Sümptomid
Tavalisemaks sümptomiks on erinevad kuseteede haigused(põletik), aga ka ebatavalised hügieeniharjumused – sirtsutamine ja pissimine kohtades, kus lemmik varem ihuhädasid ei toimetanud. Tihti üritab põiekividega lemmikloom urineerida, kuid olenemata suurtest ponnistustest seda ei juhtu. Urineerimine võib olla ka katkendlik ning väga sage.
Tekkepõhjused
Toit on tervise alus! Söötes enda hoolealusele ebakvaliteetset, rohke mineraalisisaldusega toitu, on risk kristallide tekkeks väga suur. Vältida tuleks toite, mis sisaldavad rohkelt magneesiumit ja fosforit.
Vähene veetarbimine võib samuti viia põiekivide tekkimiseni. Loomulikult on piisava joogivee tagamine oluline kõikidel loomadel, kuid erilist tähelepanu tuleb pöörata lemmikule, keda varasemalt on põiekivid juba vaevanud. Sellisel puhul tuleb kindlasti jätkata lemmiklooma toitmist spetsiaalse veterinaarse toiduga, võimalusel meelitada lemmikut rohkem jooma ning asendada lemmiku menüüs osa kuivtoidust märgtoiduga.
Kassidest on riskialtimad eelkõige isased loomad. Koerte puhul kristall sugu ei vali, küll aga võib mõni tõug olla haigusele vastuvõtlikum. Vähene aktiivsus ning ülekaalulisus tõstavad põiekivide tekke ohtu. Hea pole ka pikk häda kannatamine – on täheldatud, et tubane eluviis, nii kassidel kui koertel, soodustavad kristalli teket.
Diagnoos
Väga suuri põiekivisid on võimalik diagnoosida kõhtu palpeerides, rohkem kasutatakse aga ultraheli või röntgenit. Kindlasti on vajalik teha uriinianalüüs, millest määratakse uriini pH ning uuritakse mikroskoobi all kristalle ja baktereid.
