Kas su loom on kiibitud?
Kõige esimene asi, mida teha, on kontrollida, kas su loom on kiibitud ning kas kiip on ka registreeritud registris. Kui oled kindel, et kiip on registreeritud, siis kontrolli üle, kas ka kõik kontaktandmed on õiged. Kahjuks on siiani veel nii palju loomi, kes lähevad kaduma, neil on kiip, kuid see pole registreeritud. Sellisel juhul ei ole leidjal võimalust kiirelt kindlaks teha, kes on kadunud looma omanik. Eestis on hetkel kaks lemmikloomade registrit – LLR ja Lemmikloomaregister. Esimesse on võimalik igal loomaomanikul oma loom ise registreerida, teise saab uue kande teha loomaarst. Kahjuks ei ole see aga alati nii lihtne. Alates uue andmekaitseseaduse vastuvõtmisest, tuleks kontrollida, millise registriga on liitunud sinu kohalik omavalitsus, sest see on just see register, kuhu sa oma looma registreerima peaksid. Mõned kohalikud omavalitsused on liitunud mõlema registriga ja see annab loomaomanikule valiku. Info kes kuhu liitunud on, on saadaval registrite kodulehekülgedel. Siit edasi minnes tuleb meeles pidada, et iga loom on indiviid ja see mis toimib ühele, ei pruugi toimida teisele. Seetõttu on kõige parem pöörduda alati oma loomaarsti poole, kes on su looma näinud ja tunneb teda. Tema on ilmselt parim inimene, kes saab kindlaid soovitusi anda. Pühade eelne aeg on kiire aeg ka loomade käitumisspetsialistidele. Samas on oluline endale teadvustada, et pikaajalisi tulemusi ei ole võimalik saavutada ainult mõne päeva või nädalaga. See nõuab pikka tööd ja pühendumist ning seetõttu on oluline juba aasta alguses probleemiga tegelema hakata.
Ettevalmistus
Nagu inimene, siis ka loom tahab hirmu tundes „põgeneda“ oma turvalisse kohta. Looma jaoks võiks selleks olla ette valmistatud tuba või puur. Puur sellisel juhul, kui looma on mõnda aega sellega juba harjutatud. Ideaalis võiks see turvaline tuba olla ilma akendeta (näiteks tualettruum) ja paikneda kodus sellises kohas, mis on väljas toimuvast võimalikult kaugel. Puuri võib katta tekkidega ning loomal peaks olema sealt vaba sisse- ja väljapääs. Kui igas ruumis kodus on aken, siis võimalusel sulge kardinad. Kui loom tahab pugeda diivani taha või vanni alla, siis lase tal seda teha. See ei ole pikaajaline lahendus, aga võib aidata lühiajaliselt. Jaluta koertega enne pimedat, et pimeda saabudes oleksid nad kodus. Ilmselt ei ole loomaomaniku jaoks palju neid hetki, mis on stressirohkemaid, kui need, kus jalutuskäigul olles loom järsult paanikasse satub. Võite teha ka pikema jalutuskäigu või matka, et loom õhtul kodus olles rahulikum ja väsinum oleks. Kui jalutad piirkondades, kus elab teisi inimesi, siis jaluta oma koeraga nii, et ta on rihmas. Nii ennetad olukorda, kus loom pauku kuuldes ära jookseb ja kaduma läheb. Kassiomanikud võiksid oma loomad enne pimeda saabumist tuppa kutsuda ning teha kindlaks, et kass välja ei saaks. Kontrolli, et kõik uksed ja aknad oleksid kinni. Eestis küll lemmiklooma luugid väga populaarsed ei ole, kuid kui sul see olemas on, siis sulge ka see. Mõne looma puhul võib toimida ka see, kui neid söödetakse pärastlõunal veidi varem, et nad pimeda saabudes veidi rahulikumad oleksid. Samas mõne puhul toimib aga see, kui söögihetk on just sellel ajal, kui väljas juba paugutatakse. Kassidel, kellel on harjumus süüa väikestes kogustes mitmeid kordi päevas, tuleks veenduda, et söögi- ja joogikausid oleksid lihtsalt ligipääsetavad ning vajadusel ka selles „turvalises ruumis“. Veendu, et kassiliivakast oleks puhas, lähedal ja lihtsalt ligipääsetav.
Mida teha paugutamise ajal?
Ilmselt parim asi, mis sa oma looma jaoks sellel hetkel teha saad, on lihtsalt olemas olla. Kui sa ise ei saa looma juures olla, siis võiks tema juures olla keegi teine pereliige, keda ta usaldab. Sa ei pea teda keelama, karistama ega kiitma, kui ta kardab. Ole tema lähedal ning vaadake/kuulake seda hirmsat asja koos. Nii õpib ta sinu juurde põgenema, et turvatunnet leida. Mõne looma puhul, kes on motiveeritud toidust või tegevusest, võib aidata tähelepanu kõrvale viimine. Kui su koerale meeldib veeta aega toitu mänguasja seest kätte saades, siis võib olla see parim valik. Samas võid tema õhtusöögi talle anda väikeste osade kaupa (näiteks paar kuivtoidu graanulit korraga) selle eest kui ta isub, lamab, annab käppa või teeb muid huvitavaid trikke. Või proovi talle hoopis õpetada mõni uus trikk. Võib aidata ka see, kui sa talle muud mõttetööd annad. Nuuskimismatid, erinevad mänguasjad, kuhu sisse saab toidupalu peita võivad olla just need, mida on vaja, et looma tähelepanu mujale viia. Ja parim selle juures on see, et sa ei pea ostma neid mõttetöö mänguasju poest, vaid neid on võimalik valmistada ka kodus ise. Tähelepanu mujale viimine mänguga, söögiga või mõttetööga võib toimida ka kasside puhul. Igapäevaselt võiks kass vähemalt 70% oma toidust saada läbi mängu, aga kui sa pole seda varem proovinud, siis nüüd on õige aeg seda teha. Muidugi on iga kass indiviid ja tema mõttemaailma mõista on tihti palju keerulisem kui koera oma. Ja viimaks võib proovida valjusi pauke summutada muude helidega – näiteks raadio või televiisoriga. Siinkohal peab aga ettevaatlik olema, sest mõni loom võib valjusi helisid karta ka siis, kui need ei tule õuest.
Aga ravimid ja toit?
Turul on erinevaid toite, mis sisaldavad rahustavaid toimeaineid. Lisaks sellele, on müügil ka erinevaid rahustavalt mõjuvaid toidulisandeid. Need aga kahjuks ei ole lühiajalised lahendused. Nende söötmist ja andmist loomale tuleb tavaliselt alustada vähemalt kuu või kaks varem ning need ei toimi paraku iga looma puhul. Kuna iga looma toitainete vajadus on erinev, siis tuleks enne sellise toidu või toidulisandi andmist konsulteerida kindlasti oma loomaarstiga. Ettevaatlik peab olema ka igasuguste eeterlike õlidega, mida inimesed iseenda rahustamiseks kasutavad. Väga paljud eeterlikud õlid on loomadele mürgised ning isegi kui see pole otseselt mürgine, siis võib nende lõhn loomale väga ärritav olla. Mina eeterlike õlisid kasutada ei soovita. Mõni loom, kelle jaoks on helide kartus kujunenud paanikaks, võib vajada ravimite abi. Samamoodi nagu on inimestel olemas ärevusest ja hirmudest jagu saamiseks ravimid olemas, on sarnased ravimid kasutusel ka loomadel. Kui sul on kodus mõni taoline ravim enda jaoks olemas, siis sa EI TOHI seda oma loomale anda! Jah, loomadel kasutatakse tihti isegi täpselt samu ravimeid, kuid doosid on erinevad ja tihti palju väiksemad, kui inimestel. Samuti on nendel ravimitel väga palju vastunäidustusi (näiteks erinevate krooniliste haiguste näol, isegi kui su loom veel mingeid kliinilisi tunnuseid ei näita) ning head tahtes, võid teha oma loomale väga palju halba. Enne ravimite alustamist tuleks konsulteerida alati ka käitumisspetsialistiga ja proovida kõike muud. Kui ükski muu trikk ei aita, siis mõnikord ei ole teist lahendust.
Liis Uusaed, loomaarst
