Loomakliinikusse jõuab üsna palju mürgistuse kahtlusega loomi. Paremal juhul piirduvad sümptomid oksendamise ja kõhulahtisusega, mis alluvad ravile, kuid on ka tõsiseid juhtumeid, mis vaatamata pingutustele lõppevad loomale halvasti. Kuidas oma lemmikut nende eest kaitsta?
Tekst: loomaarst ja PetCity Rannamõisa kliiniku juhataja Gerlin Järvela
Neljajalgsed sõbrad võivad mürgiste ainetega kokku puutuda nii kodus kui ka väljas. Kodustes ruumides on loomaomanikud enamasti selle peale mõelnud ning ohtlikud asjad loomade eest ära pannud, kuid ometi satub kliinikusse lemmikud, kes on kodus midagi sobimatut alla neelanud. Näiteks piisab, kui kiisu närib sünnipäevaks kingitud lilli, mis on talle mürgised. Kassi jaoks on mürgised näiteks liiliad, suur osa kevadlilledest, aga väga paljud teisedki taimed. Kuna mürgiste taimede nimekiri on pikk, on mõistlik uut taime koju tuues teha kiire internetiotsing, kas see on lemmikule ohutu või mitte. Peale taimede võivad loomad kodus ligi pääseda inimeste ravimitele, kodukeemiale või teatud toitudele, mis on looma jaoks mürgised.
Õues on lemmiku jaoks ohuallikaid aga lõputult. Loomulikult oleneb palju sellest, kas loom jookseb vabalt õues või jalutab omaniku seltsis rihma otsas. Viimasel juhul on omanikul veidigi kontrolli selle üle, mida loom suhu haarab.
Ka oma aias peab olema väga tähelepanelik, millega lemmik võib kokku puutuda. Tasub teha kindlaks, et neil pole ligipääsu roti-, sipelga- või teomürkidele, väetistele ega muule keemiale.
Ka kompostihunniku juurde ei tohiks sõpra nuuskima lasta, kuna seal võivad areneda sellised seened ja hallitused, mis on loomadele neurotoksilised. Koertel ei tohiks lasta juua seisvatest veekogudest ja lompidest. Lompidesse võib olla kogunenud ümbrusest mistahes mürke või ohtlikke aineid keemiatoodetest, autodelt või muudelt masinatelt. Hiirte ja rottide uriinis võib leiduda sellist ohtlikku bakterit nagu leptospiroos. Tihti satub nende uriin lompidesse jm seisvatesse veekogudesse ning kui koer sealt joob, siis nakatubki selle ohtliku bakteriga, mis võib paljudel juhtudel loomale saatuslikuks saada.
Üliohtlik on looma jaoks antifriis ehk jahutusvedelik, mille lakkumine võib lõppeda isegi looma surmaga. Paraku ei saa loomad aru, et nad seda limpsima ei peaks, sest see on neile väga meeldiva ja magusa maitsega ning selle tõttu pigem just joovad seda omale suuremas koguses sisse.
Kuidas mürgistusnähtudega lemmikut aidata?
Kui on kahtlus, et loom on midagi ära söönud või tead seda kindlasti, kuid pole kindel, kas see konkreetne aine on loomale kahjulik, on lihtsam ja kiirem viis abi saamiseks helistada loomakliinikusse. Seal osatakse anda vastuseid ja nõuandeid, mida kodus teha saab.
Kui mürgise aine söömisest ei ole möödas rohkem kui üks tund, on võimalik ajada loom kodus oksendama. Selle jaoks saab teha väikese soolapalli ning pista see talle kurku. Kindlasti ei tohi soola kogus olla suur, piisab umbes ühest teelusikatäiest soolast, mille hulka lisada pisut vett. Soolapalli tohib kasutada üks kord, kuna mitmekordne manustamine võib põhjustada soola mürgistust.
Võimalik on kasutada ka vesinikperoksiini 3% lahust, mida manustatakse 1–2 milliliitrit ühe looma kehakilogrammi kohta. Kui loom selle peale oksendama ei hakka, võib seda ühe korra veel korrata.
Samuti võib anda loomale söetablette, kui ta on midagi ebasobivat söönud, kuid tablettide kogus on üsna suur ja tülikas manustada. Kogus on 1 gramm (st enamasti 4 tabletti) ühe kehakilogrammi kohta. Seega, mida suurem loom, seda rohkem tablette tuleb anda, et neil oleks mingi mõju.
Loomulikult ei tohi looma ajada oksendama, kui tal on juba teadvuse häired, ta ei suuda neelata, krambitab jne. Samuti siis, kui ta on neelanud söövitavaid aineid, sest need teevad siis veel rohkem kahju. Kui kahtled, kas peaks looma ise oksele ajama või pöörduma arsti juurde, helista loomakliinikusse. Kui tekkinud on juba sümptomid, nagu äge oksendamine, (verine)kõhulahtisus, apaatsus, isutus, teadvusehäired, krambid vm murettekitavad nähud, tuleb kindlasti helistada loomakliinikusse ning tõsisemate sümptomite korral juba lähima kliiniku poole sõitma hakata, mitte jääda koju ootama, et äkki olukord paraneb. Aeg on tõsise mürgitusjuhtumi korral kriitilise tähtsusega.
Abiks tervise taastamisel
Sellel hetkel, kui loom oksendab, tal on teadvusehäired või muud sümptomid, ei tohiks talle kindlasti süüa ja juua pakkuda. Kergemate mürgistusnähtude järel, mis on piirdunud seedehäiretega või saanud lahenduse kliinikus, võib loomale anda puhast vett ning kergesti seeduvat toitu.
Iga olukord võib olla erinev, kuid üldjuhul ei tasu loomale vahetult pärast mürgistusnähtusi pakkuda täiesti uut toitu, sest see võib omakorda soolestikku koormata ning probleeme tekitada. Mõistlik oleks anda tavapärast toitu või spetsiaalset ravitoitu, mis on mõeldud seedehäirete raviks. Kodustest toitudest võib pakkuda ka näiteks keedetud riisi ja keedetud kana.
Samuti on kasu soolestikku toetavatest toidulisanditest, näiteks erinevatest pastadest või vedelikest, mis on kõhulahtisuse vastased. Soovitatav on läbi teha spetsiaalselt loomadele mõeldud pre- ja probiootikumide kuur, et taastada soolestiku mikrofloora ning toetada seedimist.
Ka toit võib olla ohtlik
Loomadele võivad olla ohtlikud inimese jaoks tavapärased toiduained. Ebasobivaid toiduaineid on loomadele päris palju, kuid enamik neist võivad põhjustada lihtsalt seedehäireid, mis mööduvad. Toome välja kõige ohtlikumad, mida loomale kindlasti anda ei tohiks.
- Šokolaad – mida tumedam, seda ohtlikum. Suussulav maius võib põhjustada kõhulahtisust ja oksendamist, kuid sõltuvalt šokolaadist ja selle kogusest ka krampe.
- Viinamarjad ja rosinad võivad tekitada loomale neerupuudulikkust.
- Ksülitool, mida leidub närimiskummides, hambapastades ja osas suhkruvabades toodetes, on loomadele väga toksiline. See põhjustab kiiret veresuhkru langust ning võib selle tõttu saada neile saatuslikuks.
- Sibul ning küüslauk on samuti loomadele väga mürgised ning seda olenemata sellest, mis kujul loom seda sööb – toorelt, küpsetatult, pulbrina. Need põhjustavad punaste vererakkude lagunemist. Vahel soovitatakse anda lemmikule küüslauku või sellest tehtud pulbrit vm puukide tõrjeks. Selliseid soovitusi tasub võtta väga kriitiliselt. Väikesed kogused ei pruugi küll loomale põhjustada selgeid sümptomeid, kuid pikaajaline kasutamine võib tekitada väga suuri probleeme.
- Küpsetatud konte ei tasu koertele anda, sest närides võivad need murduda teravateks kildudeks ning vigastada soolestikku, mis vajab kindlasti kirurgilist sekkumist.
- Vanaks läinud toit, mis on hallitanud ega sobi inimesele, ei peaks jõudma ka looma toidukaussi. Igal juhul tuleks vältida loomadele ka väga rasvaste, vürtsikate ja soolaste toitude andmist, kuna need võivad põhjustada sümptomeid, alustades oksendamise ja kõhulahtisuse ning lõpetades neeruprobleemidega, pankreatiidiga jne.
Allikas: Gerlin Järvela
